Kuidas kostüümikunstnik aitab näitlejal rolli leida ja mida vaataja sellest näeb

Filmi või sarja vaadates märkame tavaliselt esmalt nägusid ja dialoogi, kuid iga rolli kujunemisel on hiigelsuur roll ka riietel. Kostüümid ei ole lihtsalt ilusad või ajalooliselt õiged rõivad, vaid tööriistad, mis aitavad näitlejal end tegelasena paika sättida ja publikul loos orienteeruda.

See artikkel avab, kuidas kostüümikunstnik ja näitleja koos töötavad ning mida vaatajana nende koostööst tähele panna, et lugu veel rohkem nautida.

Kostüüm kui esimene vihje tegelase kohta

Kui uus tegelane stseeni siseneb, annavad riided meile hetkega infot: mis ajastus ja keskkond, milline amet, kui palju võimu või vabadust tal on. Sageli jõuab see info vaatajani enne, kui tegelane suu avab.

Seetõttu alustab kostüümikunstnik tööd juba varases ettevalmistusetapis: loetakse stsenaariumi, tehakse märkmeid tegelaste staatuse, teekonna ja sisemiste muutuste kohta. Kostüüm peab toetama seda kaarekujulist teekonda kogu filmi või seriaali vältel.

Kuidas näitleja ja kostüümikunstnik koos rolli ehitavad

Proovides kohtuvad kaks vaadet: näitleja sisemine tunnetus ja kostüümikunstniku visuaalne nägemus. Mõlemad otsivad ühist keelt, mis aitaks tegelase võimalikult elusaks muuta. Hästi tehtud koostöös ei tunne näitleja end “maskeerituna”, vaid pigem nagu oleks leidnud oma tegelase “teise naha”.

Selles protsessis arutatakse sageli väga konkreetseid detaile: kas tegelane hoolib mugavusest või stiilist, kas ta ostab uued või second-hand riided, kui palju tal on raha ning kuidas see kõik igapäevases välimuses väljendub.

Väikesed valikud, mis loovad suure pildi

Publikule ei selgitata kunagi otse, miks tegelasel on vana jakk või miks ta eelistab tumedaid toone, kuid alateadlik mulje tekib ikkagi. Just sellised väikesed, läbimõeldud valikud annavad tegelasele usutavuse.

Mõned detailid, millele kostüümikunstnik ja näitleja sageli mõtlevad:

• Kuluvus ja mustus:kas rõivas näeb värske või kantud välja, kas taskud on “elus” ehk tegelikult kasutuses olnud.
• Rõivaste sobivus:veidi liiga kitsas pintsak võib vihjata pingele, liiga lohvakas stiil vastandlikule hooletusele või vabaduseihale.
• Aksessuaarid:kell, sõrmus, sall või kott võivad olla ainsad isiklikud esemed, mis tegelase minevikust vaikides jutustavad.

Kostüüm ja liikumine: kuidas rõivad suunavad mängu

Kostüüm ei tohi olla ainult ilus, selles peab olema võimalik töötada. Näitleja proovib liikumisi, istumist, jooksmist ja kehahoiakut. Mõnikord sünnib rolli iseloom just sellest, kuidas rõivas keha mõjutab.

Raske mantel võib panna kõndima aeglasemalt, kitsas kleit hoiab sammud lühemad, jäik krae muudab pea hoiakut. Need füüsilised muutused peegelduvad kohe tegelase enesekindluses, närvilisuses või väärikuses.

Ajastu ja žanr: miks “ilus” ei ole alati õige

Ajaloolistes lugudes on kiusatus teha kõik visuaalselt glamuurseks, kuid usutav kostüüm ei pruugi alati olla moodne ega mairitsev. Kostüümikunstnik peab tasakaalustama ajastutruudust, žanri nõudeid ja seda, mis kaamera ees toimib.

Vaatajana tasub tähele panna, kuidas kostüüm toetab loo tonaalsust: kas komöödias on värvid ja lõiked mängulisemad, kas pingelises draamas muutuvad toonid ja tekstuurid filmis kulgedes tumedamaks või karmimaks.

Mida sina vaatajana märkama hakata

Kui soovid filme ja sarju sügavamalt kogeda, proovi järgmist:

• Vaata, kas tegelase garderoob muutub loo jooksul ja kas see langeb kokku tema sisemiste muutustega.
• Pööra tähelepanu jalanõudele: need annavad palju infot staatuse, praktilisuse ja iseloomu kohta.
• Märka kontraste tegelaste vahel, näiteks kaks sama ametit, kuid täiesti erinev stiil.
• Küsi endalt: kas need riided tunduvad “elatud” või justkui värskelt poeriiulilt.

Mida enam neid detaile märkad, seda rohkem hakkad nägema kostüüme mitte dekoratsioonina, vaid olulise osana jutustamisest.

Kuidas see teadmine rikastab sinu filmikogemust

Kui mõistad, kui läbimõeldult kostüümid on loodud, muutub iga vaatamine kihilisemaks. Väikesed detailid, mis muidu jääksid tahaplaanile, hakkavad jutustama paralleelset lugu tegelaste sisemaailmast.

See ei tähenda, et peaksid iga kord analüüsi tegema. Piisab sellest, kui aeg-ajalt endalt küsid: “Miks see tegelane just nii riides on?” See lihtne küsimus võib muuta tavalise stseeni ootamatult huvitavaks.