Mida kinoekraan meile ajaloost ei näita: kriitiline pilk ajaloolistele linateostele

Ajalooline kinokunst tõmbab ligi ka neid, kes muidu kroonikaraamatutes vabatahtlikult ei lehitse. Suur ekraan lubab korraga nii õppida kui elamust kogeda, kuid just siin peitubki väike lõks: visuaalne mulje tundub tihti usaldusväärsem kui ta tegelikult on.

Selles loos ei keskendu me konkreetsetele pealkirjadele, vaid sellele, kuidas ajaloolisi linateoseid targemini vaadata. Eesmärk ei ole kelleltki elamust ära võtta, vaid anda mõned lihtsad tööriistad, et eristada kunstilist tõlgendust ajaloolisest reaalsusest.

Miks ajalooline kino mõjub “tõesena”

Kaamera loob tugeva reaalsuse illusiooni: kostüümid, rekvisiidid, keelekasutus, arhitektuur. Kui lavastus on hoolikalt läbi mõeldud, tundub kogu maailm usutav, isegi kui loos endas on suuri lihtsustusi või väljamõeldisi.

Lisaks töötavad meie mälus pigem pildid kui aastaarvud. Mõni episood ekraanil võib hakata asendama tegelikku ajalugu: hiljem meenub mitte loetu või kuuldud, vaid just see stseen, mis vaadates tugeva emotsiooni tekitas.

Kunstiline tõlgendus ja ajalooline täpsus ei ole sama asi

Linateos peab jutustama selge ja haarava loo piiratud ajas. See tähendab, et tegelasi liidetakse üheks komposiitkujukeseks, ajajooni lühendatakse, keerulised poliitilised protsessid muudetakse isiklike konfliktideks. See aitab vaatajal kaasa mõelda, aga loob ka lihtsustatud pildi.

Ka keelekasutus ja suhted kohandatakse tänapäevase tundetooniga. Mineviku ühiskond oli paljudes detailides teistsugune. Liiga autentne dialoog või kombed mõjuksid tänasele vaatajale võõrastavana, mistõttu ekraanil näeme tihti ajalugu, mis on lähemal meie maitsele kui toonasele tegelikkusele.

Kolm tüüpilist “ajaloolise tõe” lõksu

On mõni korduv muster, mis aitab märgata, kus lugu võib hakata ajaloolisest alusmaterjalist kaugemale triivima. Need ei tähenda automaatselt, et linateos on halb, pigem aitavad need hoida meele avatud.

• Liiga mugav kangelane:peategelane kehastab ootamatult kõiki tänapäevaseid väärtusi, samal ajal kui teised tegelased esindavad “ajaloolist” vaadet. See võib luua mulje, et minevikus oli üksik kaasaegse mõtlemise saarekene, mis alati teab paremini.
• Selged head ja pahad:ühiskondlikud konfliktid taandatakse paari isiku moraalseteks valikuteks. Nii kaob pildist välja see, kuidas tegeliku ajaloo vormisid majandus, tehnoloogia, ideoloogiad ja juhuslikud asjaolud.
• “Õppetunni” lõpp:lugu jõuab väga selge järelduseni, mida vaataja justkui peab kaasa võtma. Ajalugu on aga harva nii üheselt loetav, sageli jääbki vastus mitmetähenduslikuks.

Praktilised nipid: kuidas vaadata kriitilisema pilguga

Väike skepsis ei riku elamust, vaid muudab selle tihti rikkalikumaks. Selle asemel et küsida, kas teos on “täiesti tõene” või “täiesti vale”, tasub mõelda, mida ta just rõhutab ja mida tahaplaanile jätab.

Vaatamise ajal proovi endale aeg ajalt meelde tuletada, et tegemist on kellegi valikuga jutustada ajalugu just sedasi. Iga stseen on vastus küsimusele: mida me tahame, et publik tunneks ja mõtleks? See lihtne meeldetuletus aitab märgata ka loo võimalikke puudujääke.

Väikesed harjumused, mis muudavad ekraaniajaloo kasulikumaks

Pärast seanssi tasub teha üks lühike “reaalsuskontroll”. See ei pea olema akadeemiline süvenemine, piisab mõnest teadlikust sammust, mis aitavad eristada fakte loo “maitsestamisest”.

• Vaata ajajoont:kas sündmused on ekraanil tõenäoliselt tihendatud lühema perioodi sisse? Kui tundub liiga intensiivne, et olla tõsi, on see sageli narratiivne võte, mitte otsene ajalooline vale.
• Uuri vähemalt üht detaili:vali üks element, mis filmi juures eriti kõnetas (näiteks mõni tava, riietus või poliitiline otsus), ja loe selle kohta mõnest usaldusväärsest allikast lisaks.
• Võrdle erinevaid käsitlusi:kui samast ajalooperioodist on tehtud mitu erineva stiiliga lugu, võib nende kõrvutamine anda väga huvitava pildi sellest, milliseid nurki eri autorid oluliseks peavad.

Miks vaadata ajaloolist kino üldse, kui see pole “täiesti tõene”

Ekraanil loodud minevik ei asenda ajalooõpikut, kuid võib pakkuda seda, mida õpik sageli ei suuda: emotsionaalset silda. Lugu aitab ette kujutada, milline võis olla argipäev, millised valikud näisid inimestele mõistlikud ja millised riskantsed.

Samuti peegeldab iga ajalooteemaline linateos ka seda aega, millal see loodi. Vaadates, milliseid tegelasi ja sündmusi tänane looming esile tõstab, õpime tundma mitte ainult minevikku, vaid ka iseennast: millised teemad on praegu valusad, millised kangelaslood kõnetavad.

Ekraan ja õpik koos, mitte üksteise vastu

Ajalooline kinokunst ei ole loeng, vaid vestlus. See võib äratada huvi, panna küsimusi küsima ja innustada otsima taustainfot. Kui võtame ekraanil nähtut kui algust, mitte lõplikku tõde, muutub iga linateos väikeseks väravaks laiema ajaloomõistmise poole.

Järgmine kord, kui vaatad ajaloost rääkivat lugu, proovi lihtsalt kahte mõtet korraga hoida: “see on lugu” ja “see põhineb mingil reaalsel kogemusel”. Nende kahe vahele jäävas pingeväljas sünnibki kõige huvitavam arusaam nii kinost kui ajaloost.