Noortesarjad, mis päriselt räägivad vaataja keelt: kuidas märgata häid lugusid ja vältida tühja draamat

Noortesarjad on ammu kasvanud üle “kooliromantika ja pidude” raamidest. Need räägivad sõprusest, vaimsest tervisest, identiteedist, perekondadest ja sellest, milline on täiskasvanuks saamine digiajastul. Samal ajal on valik nii suur, et tõeliselt häid lugusid on vahel keeruline üles leida.

Allpool on lihtne raamistik, mis aitab sul paremini aru saada, mida noortesarjad tegelikult pakuvad, kuidas eristada sisukamaid lugusid pealiskaudsest draamast ja kuidas valida midagi, mis sobib nii tujuga kui ka väärtushinnangutega.

Mis teeb noortesarjast “noortesarja”

Noortesarja ei määra ainult see, kui vanad tegelased on. Olulisem on vaatenurk: kas lugu keskendub sellele, mida tähendab olla noor, teha esimesi valikuid ja eksida, või kasutatakse noori tegelasi lihtsalt taustana kergemaks meelelahutuseks.

Kui sarja põhiküsimused keerlevad teemade ümber “kes ma olen”, “kelleks ma tahan saada” või “kuidas hakkama saada survega kodus, koolis, internetis”, siis on peaaegu alati tegu noortesarja tuumikuga, isegi kui žanr on näiteks fantaasia, krimi või komöödia.

Noortesarjade põhitüübid: leia oma toon

Praktilisel tasandil aitab sarjade valikul see, kui tead, millisesse “toonigruppi” need umbkaudu langevad. See ei ole ametlik žanrijaotus, pigem abivahend, et sõnastada, mida sa otsid.

Üldistades võib eristada vähemalt nelja laiemat tüüpi, mis sageli omavahel põimuvad:

• Kergete noortekomöödiatefookus on naljal, piinlikel olukordadel ja sõpruskonna keemial. Konfliktid on reeglina väiksemad, lahendused helgemad.
• Draamakesksed seeriadvõtavad fookusesse suhted, perekonnad ja emotsionaalsed valikud. Tempo võib olla aeglasem, kuid tegelaste areng sügavam.
• Žanriga segatud noortesarjad(ulme, fantaasia, krimi, õudus) kasutavad “suuremat maailma” selleks, et rääkida nooreks olemise teemadest teise nurga alt.
• Pooldokumentaalsed või realistlikud sarjadpüüavad jääda võimalikult elulähedaseks, sageli minimaalse glamuuriga, rohkem argiste olukordade ja vaiksete hetkede kaudu.

Kuidas aru saada, kas sari räägib noortest või nende üle

Üks olulisemaid küsimusi on, kas sari suhtub oma tegelastesse tõsiselt. Stsenaarium võib olla mänguline või isegi üle võlli, aga kui tegelaste tundeid ja valikuid ei naeruvääristata, on juba tugev eeldus, et lugu väärib tähelepanu.

Vaata pilootosa või treilerit ja pööra tähelepanu mõnele lihtsale märgile: kas dialoog kõlab nagu päris inimeste jutt, mitte ainult tsitaadid, mida keegi võiks sotsiaalmeedias jagada; kas tegelased on rohkem kui üks nali või üks stereotüüp (klassikloun, nohik, koolikaunitar) ja kas sarjas on vähemalt üks stseen, kus tegelane saab oma tundeid rahulikult selgitada ilma, et ülejäänu kohe nalja keeraks.

Hea noortesarja tegelased: rohkem kui “tüübid klassist”

Noortesarjad seisavad ja kukuvad oma tegelaste najal. Üks lihtne test: kas sa oskaksid peategelasest rääkida ilma, et mainiksid tema välimust, riietust või “rolli” klassis. Kui vastus on jah, on kirjutajad midagi õigesti teinud.

Erinevad head tegelaskujud võivad välja näha näiteks sellised:

• Teismeline, kelle tugevus on hoopis see, et ta oskab küsida abi, mitte see, et ta on alati “kõige julgem”.
• Populaarne tegelane, kelle puhul vaataja näeb ka survet, mis populaarsuse taga peitub, mitte ainult säravat pealispinda.
• Tasane või “taustale jääv” tegelane, kelle lugu ei ole ainult kellegi teise kõrvalroll, vaid saab oma kaare ja valikud.

Mida mitmekesisemad on tegelaste taustad, huvid ja mõtteviisid, seda suurem on tõenäosus, et keegi ekraanil päriselt meenutab kedagi, keda sa tunned või oled ise olnud.

Tundlikud teemad: millal sari aitab ja millal väsitab

Paljud kaasaegsed noortesarjad puudutavad vaimset tervist, sõltuvusi, seksuaalsust, perevägivalda ja muud, millest varem pigem vaikiti. See võib olla väga vabastav, aga mõnikord ka liialt koormav, kui otsid lihtsalt õhtust puhkust.

Kui sari käsitleb keerulisi teemasid, tasub tähele panna paari asja: kas stseenid on lisatud pigem šokeerimiseks või aitavad need tegelast mõista; kas sarjas on kedagi, kes päriselt pakub toetust, või on maailm kujutatud täiesti lootusetuna ja kas episoodide järel on tunne, et sa said midagi paremini mõistetud, mitte ainult emotsionaalselt “tühjaks pigistatud”.

Kuidas valida, mida vaadata koos lapse või teismelisega

Kui sa oled lapsevanem, vanem õde-vend või õpetaja, võib noortesari olla hea pinnas vestlusteks, mis muidu ei tuleks jutuks. Samas võib olla keeruline otsustada, millal miski on “liiga vara” või “liiga tume”.

Praktiliselt aitab järgmine lähenemine: uuri eelnevalt lühikirjeldusi, vajadusel sisuhoiatuste koondavaid lehekülgi, vaata üks osa üksinda läbi ja mõtle, milliseid teemasid see puudutab. Kui otsustad koos vaadata, lepi juba ette kokku, et vaatamise võib alati pausile panna, kui kellelgi tekib ebamugavus, küsimus või lihtsalt väsimus.

Miks sarja lõpetamine ei ole läbikukkumine

Noortesarju tuleb rohkem, kui keegi jõuab ära vaadata, ja mitte iga sari ei pea saama lõpuni kulutatud. Kui tunned, et sari tekitab pigem ärevust, on liiga sünge või lihtsalt venib, on täiesti okei pooleli jätta ja otsida midagi muud.

Hea harjumus on anda sarjale 1–3 osa, et saada tunnetus, kas see on sinu maitse. Kui selle ajaga ei teki ühtegi tegelast, kellele sa päriselt kaasa elaksid, ei ole kohustust “kuni lõpuni vastu pidada”. Sama kehtib ka siis, kui sari muutub hilisematel hooaegadel sinu jaoks teistsuguseks, kui see alguses lubas.

Kokkuvõte: noortesarjad kui peegel ja tööriist

Noortesarjad ei ole ainult ajaviide, vaid ka viis küsida turvalises keskkonnas keerulisi küsimusi: mis on õiglane, mida tähendab lojaalsus või milliseid piire ma ise soovin seada. Just seetõttu tasub vahel peatuda ja endalt küsida, kas see, mida vaatad, toetab sind või lihtsalt kulutab aega.

Kui õpid tähele panema tegelasi, tooni ja seda, kuidas sari tundlikke teemasid lahkab, muutub ka sarjade valimine lihtsamaks. Lõppeesmärk ei ole olla “õige” vaataja, vaid leida lood, mis räägivad sinuga samas keeles ja jätavad pärast viimast osa natuke rikkamaks, mitte tühjemaks.