Perekonnafilmid, mis ei ole ainult lastele: nipid ühiseks filmiajaks ilma silmade pööritamiseta

Perekonnafilmid seostuvad tihti millegi väga lihtsa ja lapseliku, mida täiskasvanud taluvad pigem kannatlikkuse kui vaimustusega. Tegelikult on võimalik kokku panna valik, mis töötab korraga nii lastele kui ka suurtele, ilma et keegi tunneks, et teeb järeleandmisi.

Selles loos on fookus mitte niivõrd konkreetsetel pealkirjadel, vaid selgel süsteemil, mis aitab sul valida filme, mis pakuvad ühist jutuainet ka siis, kui ekraan on juba kinni pandud.

Mida “perekonnafilm” tegelikult tähendab

Perekonnafilmi ei määra ainult vanusepiirang. Ka täiesti sobilik, kuid igav film ei loo ühist kogemust. Hea perekonnafilm on tavaliselt selge looga, mõistetava moraalse teljega ja sellise huumoriga, mis ei sõltu ainult lapsikestest naljadest.

Oluline on ka tempo. Väga rahulikud, peaaegu ilma sündmusteta lood võivad väiksematele venima jääda, samal ajal kui pidev müra ja action väsitab täiskasvanuid. Tasakaal on tihti seal, kus iga 5–10 minuti järel juhtub midagi, mis tegelaste lugu edasi viib, mitte lihtsalt müristab.

Kolm lihtsat filtrit, mis aitavad valikut kitsendada

Kui proovida korraga arvestada kõigi soovidega, muutub filmiotsing kurnavaks. Aita end kolme lihtsa filtri abil: teema, toon ja kestus. Nii on lihtsam otsuseid langetada ka siis, kui valik tundub lõputu.

Teema:peresuhted, sõprus, seiklus, sport, muusika ja loomad on klassikalised teemad, mis kõnetavad eri vanuseid. Vali õhtu meeleolu järgi, mitte juhuslikult.

Toon:kas täna sobib pigem kerge komöödia, südamlik draama või natuke pinevam seiklus? Kui toon on kokku lepitud, väheneb vaidlus konkreetsete filmide üle.

Kestus:eriti nooremate lastega tasub eelistada 80–110 minuti kanti jäävaid filme. Väga pikad lood võib teadlikult jätta nädalavahetusse, kus on aega pausideks.

Animafilm ei võrdu ainult “multikas”

Animatsioon on üks turvalisemaid perekonnažanre, kuid selle sees on väga erineva raskusastmega lugusid. Osa keskendub peamiselt naljadele, teised pigem emotsionaalsetele teemadele, nagu lein, kasvamine või sõpruse keerukus.

Praktiline nipp on vaadata lühikirjeldust ja märksõnu: kui jutus on lisaks naljale ja seiklusele mainitud ka identiteeti, eneseusku või suhteid vanematega, on suur võimalus, et film pakub täiskasvanutele samuti midagi enamat kui värvilist pilti.

Seiklusfilmid, mis ühendavad eri vanuseid

Seiklusfilmid sobivad hästi, kui peres on eri vanuses lapsi. Lugu liigub edasi, tegelased on sageli humoorikad ja maailm on veidi suurem kui igapäevane kodu ja kool. See aitab ka täiskasvanul rutiinist välja astuda.

Siin tasub jälgida pingetaset ja vägivalla kujutamist. Kirjeldused, märksõnad ja vanusepiirang annavad aimu, kas pinge on pigem põnev (saladused, ülesanded, võistlused) või hirmutav (õuduslikud tegelased, sünge visuaal). Kui keegi perest on väga tundlik, tasub valida heledama tooniga seiklus.

Filmid perekonnast: kui isiklikuks minna

Filmid, kus keskmes on perekond ise, võivad olla üllatavalt tugev peegel. Lapsed märkavad, kuidas ekraani pered omavahel suhtlevad, ja täiskasvanud saavad enda käitumismustreid kõrvalt vaadata.

Kui peres on parajasti pingelised ajad, näiteks lahkuminek, kolimine või koolivahetus, tasub olla ettevaatlik liiga otse teemat puudutavate lugude suhtes. Samas võib pehmem, metafoorne käsitlus aidata tunnetest rääkida ilma, et keegi tunneks end rünnatuna.

Kokkulepitud “reeglid” vähendavad draamat enne ja pärast filmi

Filmiõhtu ei lähe sageli viltu filmi, vaid ootuste tõttu. Mõni loodab suurele naerule, teine tahab rahulikku lugu, kolmas ootab lihtsalt koosolemist. Kaks lühikest kokkulepet aitavad palju:

• Valiku kordamööda reegel:</strong üks kord valib laps, järgmisel korral täiskasvanu. Teised lubavad anda filmile ausa võimaluse, ilma sarkasmi ja pideva kommenteerimiseta.
• Kolme lause arutelu pärast filmi:</strong igaüks ütleb lühidalt, mis meeldis või ei meeldinud. Mitte pikka “analüüsi”, vaid lihtsalt võimalus emotsioon välja öelda.

Mida teha, kui film ei sobi: katkestamine ei ole läbikukkumine

Mõnikord selgub alles poole peal, et film on liiga hirmus, liiga igav või lihtsalt vale meeleoluga. Parem on julgelt paus teha, kui hambad ristis lõpuni istuda. Eriti lastega on oluline sõnum, et enda piiri võib märku anda.

Kui katkestate, leppige korraks kokku, kas vahetate filmi millegi kergema vastu või teete hoopis mängu- või jutuõhtu. Nii ei jää katkestamine halva mälestusena kummitama, vaid näitab, et ühine aeg on olulisem kui “film iga hinna eest”.

Lihtne süsteem järgmisteks kordadeks

Et iga kord ei peaks nullist alustama, võid luua oma “perefilmide nimekirja”. Pane kirja pealkirjad, mis tunduvad huvitavad, kuid mille jaoks polnud varem õiget hetke. Jaga neid teema või meeleolu järgi väikestesse gruppidesse.

Enne uut filmiõhtut valige esmalt meeleolu (näiteks “kerge ja naljakas” või “natuke seiklust”), siis tehke otsus ainult vastavast väikesest grupist. Nii jääb vähem aega tülitsemisele ja rohkem aega päris koosolemiseks.