Superkangelase filmid kui uued müüdid: miks nad nii tugevalt meie kujutlusvõimet haaravad

Superkangelased on jõudnud kaugele koomiksipoe tagariiulist. Neid näeb kinos, voogedastuses, t-särkidel ja isegi poliitilistes kõnedes. Mõnele tundub see lihtsalt värviline mürgel, teisele aga väga isiklik kogemus.

Kui vaadata neid lugusid veidi lähemalt, hakkab kiiresti paistma: superkangelase film ei räägi ainult lendamisest ja laserkiirtest, vaid kordab väga vana mustrit, mida inimkond on kasutanud tuhandeid aastaid. Tegemist on uute müütidega.

Mida tähendab, et superkangelane on “müüt”

Müüt ei ole tingimata vale jutt. Müüt on lugu, mida kultuur kordab, et seletada iseennast: mis on hea ja halb, mis on julgus, mis on reetmine, mis on kogukond. Antiikajal tehti seda Zeusist ja Athena’st, tänapäeval Batmanist ja teistest maskides tegelastest.

Kui superkangelase loos on maailm ohus, sõber reetmas või linn vajab päästmist, ei ole see lihtsalt süžeevõte. See on lihtsustatud mudel sellest, mida me päriselus kogeme: ebaõiglus, hirm, soov midagi parandada, vajadus kellegi või millegi peale loota.

Arhetüübid, mis superkangelaste lugusid kannavad

Psühholoogia ja jutustamistraditsioonid kasutavad sõna “arhetüüp”, et kirjeldada korduvaid tegelasetüüpe, mis tekivad eri aegadel ja kultuurides: kangelane, mentor, varjukülg, trikster ja teised. Superkangelase filmid on neist tihedalt läbi põimunud.

Kangelane ise on enamasti “teekonnale mineja”: alguses segaduses või ebakindel, siis sunnitud astuma vastu millelegi suuremale kui ta ise. Mentor võib olla vanem tegelane, kes annab nõu või aitab esimesel katsumusel. Varjukülg on vastane, kes sageli peegeldab kangelase enda nõrkust või hirme.

Miks me neid arhetüüpe ära tunneme

Arhetüüp kõnetab, kuna see meenutab meile elusituatsioone, millega oleme kokku puutunud. Juht tööl, kes paneb sind proovile, meenutab mentorit. Inimene, kes kasutab jõudu iseka kasu nimel, sarnaneb varjuküljega. Ja iseenda kahtlused on tihti suurem “kurikael” kui miski väljastpoolt.

Seepärast tunduvad isegi väga fantastilised lood sageli üllatavalt lähedased. Me ei pruugi lennata ega kanda kostüümi, kuid tunneme ära segaduse, hirmu, süütunde ja otsustushetked, mida ekraanil näeme.

Supervõimed kui sisemaailma metafoor

Supervõim on tihti kujund sellest, mis tegelasega tegelikult toimub. Nähtamatus võib sümboliseerida soovi, et keegi ei märkaks, või vastupidi, tunnet, et nagunii mitte keegi sind ei näe. Üleloomulik jõud võib peita endas hirmu, et kahjustad tahtmatult teisi.

Kui vaadata supervõimeid sellise pilguga, muutub film huvitavaks mõistatuseks. Iga kord, kui tegelane oma võimu kasutab või alla surub, näeme vihjet tema sisemisele konfliktile: kontrolli ja vabaduse, vastutuse ja mugavuse, läheduse ja haavatavuse vahel.

Väike vaatamisharjutus järgmiseks korraks

• Pööra tähelepanu sellele, mis hetkel tegelane oma võime kaotab või ei kasuta seda.
• Küsi endalt: mille ees ta tegelikult põgeneb, mida ta pelgab tunnistada?
• Märka, kes on see inimene, kelle juures kangelane oma maski “maha võtab”. See ütleb palju tema tõelise vajaduse kohta.

Linn, rahvas ja meedia ekraanil

Superkangelase filmides on linn ja selle elanikud omaette tegelased. Massistseenid, uudistekanalid, sotsiaalmeedia kajastused: kõik see vormib lugu, kuidas ühiskond oma “päästjasse” suhtub. Vaheldumisi imetlus, pettumus, hirm ja vaimustus.

See peegeldab üsnagi otse viisi, kuidas me suhestume päriselu autoriteetide, eeskujude ja kuulsustega. Ühel hetkel idealiseerime, järgmisel otsime iga väiksematki viga. Film toob selle liialdatud kujul nähtavale, kuid mustrid on äratuntavad.

Vaataja roll selles loos

Kui märkad, mida rahvahulk ekraanil teeb, tekib võimalus küsida: kumba poole mina kuuluksin? Kas nõuaksin kangelaselt võimatut täiuslikkust või lubaksin tal eksida? Kas ootaksin, et keegi teine lahendaks kõik probleemid, või märkaksin, et väikesed teod jagunevad tegelikult laiali paljude inimeste vahel?

Nii võib märulist saada üllatavalt kasulik peegel igapäevaste hoiakute kohta, näiteks selles, kuidas suhtume vabatahtlikesse, aktivistidesse või lihtsalt inimestesse, kes üritavad oma kogukonnas midagi muuta.

Mida see kõik annab su enda filmielamusele

Superkangelase lugude vaatamine ei pea muutuma “koduseks filmikursuseks”. Piisab mõnest lihtsast küsimusest, mis muudavad elamuse sisukamaks, kuid ei võta ära lõbu ega hoogu.

• Märka, mis hetk sind emotsionaalselt kõige enam kõnetas: oli see lahing, vaikne vestlus või mõni väike žest?
• Küsi, millise eluetapi metafoor see võiks olla: lapsepõlv, iseseisvumine, leppimine kaotusega, leppimine endaga.
• Pane tähele, kas “kurikael” meenutab milleski peategelast ennast või isegi sind ennast.

Nii hakkab ekraanilugu tasapisi toimima nagu kaasaegne muinasjutt: midagi, mida saab lihtsalt nautida, kuid millest on võimalik ka midagi sooja ja kasulikku kaasa võtta.

Kokkuvõtteks: värviline kärgatus, mis peidab endas vana mustrit

Superkangelase filmid ei pea meeldima kõigile, kuid neid tasub näha millekski enamaks kui järjekordseks laskemoonaks popkultuuri vabrikus. Nende sees elavad väga vanad lood vaprusest, hirmust, süüst ja andestusest.

Kui seda endale meenutada, võivad ka kõige efektsemad stseenid omandada uue kihi. Ja võib juhtuda, et järgmine kord, kui keegi kinos maailma päästab, märkad sa äkki, et ekraanil käib jutt ka sinust endast.