Euroopa autorikino väike kaart: kust alustada, kui tahad filmidelt rohkemat

Kui tavaline Hollywoodi linateos tundub viimasel ajal liiga etteaimatav, võib just Euroopa autorikino olla see, mis filmiisu uuesti käima tõmbab. Kuid kust alustada, kui žanrinimetused kõlavad võõralt ja valik tundub lõputu?

Selles loos paneme paika lihtsa, praktilise orientiiri: mis autorikino üldse tähendab, mida sellest oodata ja milliste filmidega võiks tutvust teha, et kogemus oleks pigem nauditav kui väsitav.

Mis asi on autorikino ja miks see vaev tasub ära

Autorikino all peetakse tavaliselt silmas filme, kus režissööril on väga selgelt oma käekiri ja loominguline kontroll. See ei ole niivõrd žanr, kuivõrd lähenemine: lugu, pildikeel ja tempo on valitud selle järgi, mida autor tahab öelda, mitte ainult selle järgi, mida turundusosakond lihtsamini maha müüb.

See tähendab sageli rahulikumat rütmi, rohkem vaikust, kaadreid, mis justkui “ei vii lugu edasi”, ning tegelasi, kelle puhul kõik ei seletata puust ja punaseks. Vaatajalt oodatakse natuke rohkem kannatlikkust, aga vastutasuks saab tunde, et film ei pea sind pidevalt meelelahutusega pommitama.

Valmista end vaatajana natuke teistmoodi ette

Kui oled harjunud tempokate lugudega, siis autorifilmi sisseelamiseks tasub endale tekitada natuke teistsugune “režiim”. Mõistlik on vaadata siis, kui sa ei ole väga väsinud ja telefon võib tõesti tunniks-kaheks käeulatusest kaduda.

Hea nipp on võtta filmile kohe algusest peale “novelli” hoiak. Nagu kirjanduses, ei pea ka filmis iga stseen selgitama, miks tegelane nii tunneb. Osa mõttest ja emotsioonist sünnib alles sinu peas pärast vaatamist või juba järgmisel päeval.

Kolm peamist rada: lugu, atmosfäär ja karakter

Euroopa autorikino on väga kirju, kuid alguses aitab mõelda kolme lihtsa fookuse peale. Eri filmid rõhutavad neist üht rohkem kui teisi, ja sinu maitse võib hakata just sealt selginema.

• Loole keskenduvad filmid: jutustavad küll isiklikult ja rahulikumalt, aga narratiiv on siiski selge ja jälgitav.
• Atmosfäärifilmid: olulisem on meeleolu, ruum, aeg, väikesed detailid. Sageli vaiksed ja meditatiivsed.
• Karakterifilmid: jälgitakse lähedalt üht või paari tegelast, nende sisemist heitlust ja suhteid.

Kui tead, kumb sind enim tõmbab, muutub uute filmide valimine kohe lihtsamaks. Sisututvustusest saab üsna kiiresti aru, kas sind ootab pigem karakteriportree, ruumi ja linnamiljöö uurimine või tugev, selge lugu.

Näited riikide kaupa: mida üldjoontes oodata

Täpsed erandid on alati olemas, kuid mõni Euroopa piirkond on aja jooksul kujundanud välja oma tuntuma maitse. Seda ei tasu võtta reeglina, vaid pehme orientiirina.

• Prantsusmaa: palju suhteid, identiteeti ja igapäevaelu lahkavaid lugusid, kus dialoog on tähtis ja emotsioon tihti varjatud.
• Itaalia: tugevad inimtüübid, perekond, sotsiaalne taust. Tihti on koos nii huumor kui kurbus.
• Põhja- ja Ida-Euroopa: rahulikum tempo, tagasihoidlik näitlemine, palju pilku argipäeva väikestele pragudele.
• Saksamaa ja Austria: ajaloo ja ühiskonna teadvustamine, identiteediküsimused, sageli üsna täpne ja detailne realism.

Kui mõni neist kirjeldustest kõnetab, võidki alustada just selle piirkonna kaasaegsematest autorifilmidest, mida on lihtsam kättesaada ka voogedastuses.

Millised filmid sobivad esimesteks “sammudeks”

Hea alguspunkt on filmid, mis on küll selgelt autori käekirjaga, aga mitte ülearu raskesti jälgitavad. Otsi lühikestest sisututvustustest märke, et lugu on siiski fookuses: näiteks “teekond”, “perekonnalugu” või “kasvamise lugu”.

Väldi esimestel kordadel filme, mida kirjeldatakse sõnadega “eksperimentaalne”, “fragmentaarne” või “narratiivi piire nihutav”, kui sul ei ole parajasti tuju nuputamiseks. Need võivad hiljem väga paeluda, kuid alguses on lihtsam harjuda ikkagi lugude ja tegelaste kaudu.

Kuidas arutelu muudab kogemuse paremaks

Autorikino saab sageli teise mõõtme siis, kui saad pärast vaatamist kellegagi muljeid jagada. Isegi kui arvamused lähevad lahku, aitavad paar lihtsat küsimust filmist rohkem välja võtta.

• Mis stseen jäi meelde, kuigi sa ei oska kohe seletada, miks?
• Kas mõni tegelase otsus tundus “valena” ja mis seda sinu arvates mõjutas?
• Millal oli tunne, et film tahab sinult kannatlikkust, ja kas see tasus ära?

Niimoodi filmist rääkides avastad, et teised märkasid hoopis teisi asju. See on üks põhjusi, miks autorikino ümber kogunevad sageli väikesed, ent pühendunud fänniringid.

Mida teha, kui film ei “ava” end kohe

On täiesti normaalne, et mõni kõrgelt kiidetud Euroopa autorifilm jätab sind külmaks. Mõnikord on vale hetk, mõnikord lihtsalt ei ühti su enda kogemus filmis näidatuga. See ei ütle midagi sinu kui vaataja väärtuse kohta.

Kasulik on eristada kahte tunnet: “see on halb film” ja “see film ei ole minu jaoks”. Kui mõni lugu sind ei kõneta, aga tunned siiski, et seal on midagi huvitavat, tasub vahel proovida mõne aasta pärast uuesti. Vahepealsed elukogemused võivad anda täiesti teise võtme.

Kokkuvõtteks: tee autorikino endale omaseks

Euroopa autorikino ei ole salajane klubi, kuhu pääsevad ainult erilise maitsega inimesed. See on pigem harjumus. Mida rohkem annad endale luba vaiksemateks, vahepeal isegi ebamugavateks filmikogemusteks, seda rohkem hakkad nautima nüansse, mida suur stuudiokino harva pakub.

Alusta paari kättesaadava, sisult selge, aga stiililt omapärase filmiga, loe enne lühike sisukokkuvõte ja võta pärast korraks aeg, et mõelda, mis sinus edasi kõlas. Nii tekibki tasapisi sinu enda väike autorikino kaart, mille järgi valida järgmisi avastusi.