Filmiklassika, mis ei vanane: kuidas vaadata vanu filme nii, et need päriselt kõnetaksid

Vanad filmid kipuvad tunduma millegi “kooliõpiku” sarnase: peaks justkui vaatama, aga tuju napib. Pilt on aeglane, heli kohmakas ja naljadki võivad alguses veidi kohatud tunduda.

Samas peidab filmiklassika endas lugusid, mis aitavad paremini mõista nii tänapäeva kino kui ka meid ennast. Kui läheneda neile nutikalt, võivad mustvalged või “aegunud” filmid pakkuda üllatavalt värsket elamust.

Miks üldse vaadata vanu filme?

Üks lihtne põhjus: enamik tänapäeva lugusid on kuidagi seotud varasematega. Paljud tänased žanrireeglid, tuntud võtted ja isegi süžeepöörded on pärit kümnete aastate tagustest filmidest. Klassikat vaadates hakkad nägema, millest tänased linateosed innustust on saanud.

Teine põhjus on rütm. Vanemad filmid on aeglasemad, kuid selle sees on rohkem ruumi detailidele, pilkudele ja varjatud pingele. Kui anname endale võimaluse nende tempoga kohaneda, võib tunduda, et oleme sattunud teistsugusesse vaatamise režiimi, kus lugu mitte ei torma, vaid avaneb.

Kust alustada, kui filmiklassika tundub hirmutav

Kindla “õigesti” alustamise reeglit pole, kuid abiks on kolmest kohast pihta hakata: ajastu, žanr ja meeleolu. Mõtle esmalt, millised lood sulle niikuinii meeldivad, ning vali nende seast veidi vanemad näited.

Näiteks kui sulle meeldivad romantilised lood, alusta klassikalistest armastusfilmidest. Kui sulle sobivad pingelised krimilood, vali mõni vana noir või varasem põnevik. Nii on tuttav tunne juba olemas ja aega jääb harjumiseks vanema stiiliga.

Väikesed nipid, mis teevad vaatamise mugavamaks

Vana film võib tunduda alguses kauge, kuid mõned lihtsad nipid aitavad seda lähemale tuua. Kõige olulisem on valida õige hetk: ära pane filmiklassikat käima siis, kui oled väsinud ja tahaksid “midagi kerget”. Anna talle pigem õhtu, kus lubad endale, et keskendud.

Samuti tasub kasutada subtiitreid isegi siis, kui keelt mõistad. Vanem heli ja teistsugune diktsioon võivad olla esimestel minutitel harjumatud, subtiitrid aitavad kiiresti sisse elada ja vähendavad tüdimust.

Filmiklassika žanrid, mis avanevad kõige kiiremini

Mõni žanr “toimib” algajale vaatajale kiiremini kui teine. Näiteks:

• Romantilised komöödiad:lihtne süžee, inimlikud suhted ja sageli üllatavalt nutikas dialoog.
• Põnevusfilmid ja krimilood:universaalne pinge, mis ei sõltu eriefektidest, vaid olukordadest ja valikutest.
• Seiklusfilmid:selge eesmärk, rännak, takistused ja tegelane, kellele on kerge kaasa elada.

Kui need on mugavad tuttavad žanrid, on lihtsam aktsepteerida ka mustvalget pilti või aeglasemat montaaži.

Milliseid ootusi tasub korrigeerida

Vanemad filmid kannavad oma aja väärtusi ja eelarvamusi. Mõned naljad, soorollid või kujutamised võivad täna tunduda piinlikud või kohatud. Oluline on seda märgata, mitte silma kinni pigistada, ja võtta film osalt ka ajastu dokumendina.

Siin aitab kahekordne pilk: ühtaegu võib nautida loo emotsiooni ja samal ajal kriitiliselt jälgida, mida see räägib oma aja mõttemaailmast. See ei pea kogemust rikkuma, pigem lisab ühe huvitava kihi juurde.

Vaatamiskogemus, mida tasub jagada

Paljud klassikafilmid mõjuvad tugevamalt siis, kui neid pärast kellegagi arutada. See ei pea olema akadeemiline analüüs, piisab mõnest ausast küsimusest: mis sind üllatas, mis vananes halvasti, mis oli ootamatult värske?

Kui vaatad sõbra või perega, võib olla põnev võtta lühike “pausijutt” poole filmi peal ja proovida ennustada, kuhu lugu edasi liigub. See muudab aeglasema rütmi omamoodi detektiivimänguks, mitte igavlemiseks.

Väike strateegia oma filmiklassika “esimeseks hooajaks”

Kui tahad vanade filmidega päriselt sõbraks saada, aitab väike plaan. Näiteks võid endale seada väljakutse vaadata paari kuu jooksul 4–6 erinevast ajastust ja žanrist filmi.

Hea on valida:

• üks romantiline või suhtedraama
• üks krimi või põnevik
• üks seiklus- või sõjafilm
• üks tugev autori käekirjaga lugu, mille stiil sind proovile paneb

Nii leiad kiiremini üles, mis sind köidab, ja ei jää kinni ühte stiili, mis võib kogemust varjutada.

Mida filmiklassika tänapäeva filmidest “rohkem” annab

Tänast kino vaadates on lihtne võtta paljut iseenesestmõistetavana: suured stseenid, dünaamiline heli, kiire montaaž. Klassikaliste filmide juures näeme, mida kõike saab teha lihtsamate vahenditega ja kui palju loovust on vaja, et piiratud võimaluste juures pinget hoida.

See teadmine teeb ka uue kino põnevamaks. Hakkad märkama, millal film kasutab vanu võtteid, millal neid ümber mängib ja millal katsetab päriselt uut. Vaatajast saab lihtsalt “tarbijast” tasapisi kaaslooja, kes paneb tähele, mis ekraanil toimub ja miks see mõjub.

Lõpuks on filmiklassika vaatamine vähem kohustus ja rohkem võimalus oma maitse laiendamiseks. Kui läheneda sellele uudishimu, mitte nimekirja täitmise tundega, võib mustvalge ekraan avada uksi, mida polnud osanudki otsida.