Pereõhtuks sobiv film ilma draamata: soojad ja kerged lood, mis ühendavad eri vanuseid

Õhtu, kus tahaks koos midagi mõnusat ette võtta, aga kõik on eri tujus ja eri vanuses, on paljudele tuttav. Üks tahab nalja, teine nutta, kolmas lihtsalt puhata ekraanilõputust virrvarrist.

Sellisel hetkel võivad appi tulla filmid, mis räägivad perekonnast, kuid ei muutu liiga raskeks ega moraliseerivaks. Allpool on ideid ja nippe, mis aitavad valida loo, mis loob hea tunde ja annab jutuainet ka pärast lõputiitreid.

Mida “perefilm” tegelikult tähendab

“Perefilm” ei tähenda ainult lastele mõeldud animatsiooni. Sageli on need lood, mida saavad omal moel nautida nii lapsed, teismelised kui ka täiskasvanud, isegi kui nad ei naera alati samade naljade üle.

Heas perefilmis on tavaliselt kolm kihti: lihtne ja selge seiklus või olukord, millega noorem vaataja samastub, pehmemad, kuid äratuntavad teemad suhetest ja vastutusest ning mõned nüansid, millest saavad päriselt aru alles täiskasvanud.

Peamised märksõnad, mille järgi sobivat lugu valida

Kui otsid midagi, mis sobiks erinevatele vanustele, aitab, kui vaatad lühitutvustust veidi süsteemsemalt. Jälgi eelkõige, millest lugu räägib, mitte ainult žanrimärget.

Praktilise sõelana võib kasutada paari lihtsat küsimust:

• Kas loo keskmes on koostöö, mitte võitlus?Isegi kui on seiklusi, on fookus pigem ühiselt millegi saavutamisel kui kellegi “maha tegemisel”.
• Kas konflikt on arusaadav ja eluline?Näiteks kolimine, suhete soojenemine pärast tülisid, põlvkondade erinevused, mitte ainult abstraktne “maailma päästmine”.
• Kas huumor ei põhine alandamisel?Füüsiline koomis võib palju andestada, kuid tasub eelistada lugusid, kus tegelasi ei pilgata nende välimuse, tausta või nõrkuste pärast.

Kolm tüüpi perefilme, mis harva alt veavad

Kui ei taha pikalt valikut kammida, võid keskenduda kolmele hästi toimivale tüübile. Igaühel neist on oma võlu ning nad sobivad veidi erinevasse meeleollu.

1. “Kodu ja tee leidmise” lood

Need on filmid, kus tegelased otsivad päris või sümboolset kodu: kolimine uude linna, vana maja päästmine, uue perekonnatunde leidmine. Sageli on neis natuke seiklust ja natuke sentimentaalsust.

Sellised lood annavad hea võimaluse rääkida lastega muutustest, kohanemisest ja sellest, et ebakindlus on normaalne. Samas jääb üldtoon helge, sest fookuses on lahenduste leidmine, mitte probleemidesse uppumine.

2. “Veider seltskond, ühine eesmärk”

Teine tänuväärne tüüp on filmid, kus erinevad tegelased peavad millegi nimel ühte hoidma: näiteks pere, naabrid või juhuslik kamp, kes lahendab mingi praktilise mure.

Need lood sobivad hästi siis, kui peres on parajasti väikesed pinged. Ilma näpuga viitamiseta näitavad need, et inimesed näevad asju erinevalt, kuid saavad ikkagi koos midagi ära teha.

3. Animafilmid, mis ei räägi ainult lastele

Paljud tänapäevased animafilmid loobuvad lihtsast vastandusest “lastekas vs täiskasvanute film”. Visuaal köidab nooremat vaatajat, aga teema ja dialoog pakuvad midagi ka vanematele.

Hea vihje on see, kui filmis on vähem viiteid hetke trendidele ja rohkem ajatut fantaasiat, peresuhete arengut või enesekindluse leidmist. Sellised lood ei vanane kiiresti ja kõnetavad ka edaspidi.

Lihtne meetod, et jõuda kiiresti kokkuleppele

Kui valik läheb tavaliselt tülitsemiseks, võid proovida väikest kokkuleppesüsteemi. See ei tee otsust imeliselt lihtsaks, kuid vähendab vaidlusi ja “mul pole vahet” vastuseid.

1. Määrake kordamööda “õhtu kuraator”.See inimene valib 3 sobivat varianti, mis ei oleks liiga hirmus ega liiga “täiskasvanulik”.
2. Teised hääletavad salaja või vaikselt näpuga näidates.Nii ei pea keegi oma eelistuste pärast piinlikkust tundma.
3. Leppige kokku üks “veto” õhtu kuus.Kui keegi tunneb, et täna ei taha konkreetset tüüpi lugu, võib ta üks kord kuus viisakalt veto panna, aga peab pakkuma omalt poolt alternatiivi.

Jutuainet andvad elemendid, millele tähelepanu pöörata

Kui soovid, et film ei oleks lihtsalt “midagi, mis taustal käib”, tasub valida lood, kus on mõni nähtav areng: näiteks tegelane, kes õpib ausust, julguse leidmist või leppimist teistsugususega.

Pärast saab arutada paari väga lihtsat küsimust: mis selles loos sulle meeldis, kas keegi tegelastest meenutas kedagi meie perest või mida sina oleksid samas olukorras teinud. Ka paari minutiga jõuab juba huvitava vestluseni.

Millal perefilm ei ole hea mõte

On ka hetki, kus pereühine lugu ei pruugi olla parim valik. Näiteks siis, kui keegi on väga väsinud, ärritunud või on peres just mõni valus teema üleval, mis filmis tugevalt peegeldub.

Sellisel juhul võib olla mõistlikum vaadata midagi lühemat, nagu lühifilm või sari, või jaguneda kaheks seltskonnaks. Pereõhtu ei pea tähendama, et kõik teevad alati täpselt sama asja.

Kokkuvõte: oluline ei ole žanr, vaid tunne

Lõpuks ei loe niivõrd see, kas film on komöödia, draama või animatsioon, vaid see, kas pärast on kergem, soojem või kasvõi natuke targem olla. Hea perefilm ei pressi õpetust peale, vaid annab võimaluse koos kaasa elada.

Kui keskendad valikut lugudele, kus inimesed õpivad üksteist paremini mõistma, on juba suur osa tööst tehtud. Ülejäänu saab paika väikeste kokkulepete, natukese paindlikkuse ja valmisolekuga vahel ka täiesti uuele loole võimalus anda.